Valu.

Valu on alati kõikjal ja kõiges,

ometi ilu on ka.

Valus on kaotada kõike nii armas,

valus on hüvastijätt!

Valus on elada valede varjus,

valus on tajuda tõtt!

Miks küll maailm olla ei suuda

vahel ka valuta?

Muusika ei võta hambavalu ära.

Kannata aga rõõmuga, noorik, ega armastus muidu tule, kui valu ei ole.

Millina absurd — tahta valu. Kes siis ei teaks, et valuaistinguga seotud ehk miinusmärgiga liidetavad vähendavad seda summat, mida nimetame õnneks.

Kui sa kellelegi haiget teed, hakkab see inimene sind natuke vähem armastama.

Kaklused ongi selleks, et ei peaks oma hingehaavade veritsemist pealt vaatama.

Ainuke vastumürk vaimsetele kannatustele on füüsiline valu.

On vaid üks liik valu, mida on kerge taluda — teise inimese valu.

See on kummaline valu. Surra igatsusest millegi järele, mida sul kunagi ei õnnestunud läbi elada.

Valu juhib inimese mõistuse enesele ja see ei hakka pettekujutlustega end lohutama ja nendelt abi otsima.

Valu on kogemus, kannatamine on vaatepunkt selle kogemuse kohta.

Eluredel on täis pinde, ja nad torkavad kõige valusamini siis, kui libiseme allapoole.

 Elu ilma valuta ja kurbuseta, pole see õige elu.

Kui see oleks paljalt valu, ta sulaks läpipaistvaiks pisaraiks, peegeldades oma sisimat saladust ilma 

ühegi sõnata.

Kunagi ära ole oma valuga üksi, sest kui kellegile räägid, on valutum.

Nuta, kui on valus, ära häbene seda, las pisarad viivad kurbuse minema.