Veel üks paradiis.

Kätlin Padesaar.


Elise tõusis ning noormees tuli otsejoones tema suunas. Eliset nähes jäi ta seisma ja vaatas tüdrukut.
Viha tema silmis lahtus täielikult ning asendus üllatusega.
"Sina siin?"
Elise naeratas irooniliselt.
"Sa näed viirastust. Mind tegelikult pole siin."
Raul raputas pahaselt pead ning läks ära.
Ta teeb seda meelega.
Miks ta ikkagi minu vastu nii külm on?
Igal juhul on ta huvitav isiksus.
Minu põlgab ära, aga selle Oliveriga läheb koos koju...




Lõpukatkendid raamatust : 


//..//Tüdruk mõtles hetke, enne kui taipas, kellega ta räägib. "Raul!" kiljus ta rõõmust.
"Ma arvasin, et sa ei taha kellegagi ühenduses olla? Sa ei kujuta ette, kui väga ma
sind igatsen!"
Raul naeris kergelt. "Ma ei tahtnudki kellegagi ühendust võtta, aga nüüd ma pean,
kuna mul on sulle üllatus."
"Mis see on?" küsis tüdruk õnnelikult. "Mul on nii hea meel su häält kuulda."
"Mul ka," vastas ta. "Seda, et...ma sain aru, mis oli puudu ja ma otsustasin tagasi
tulla."
Elisel tikkusid pisarad silma. "Päriselt? Mis siis puudu oli?"
"Ma lihtsalt pidin mõistma, et mul on olemas kõik, mis mind õnnelikuks teeb. Naljakas
mõelda, et ma pidin sellepärast nii kaugele ära sõitma."
Tüdruk tundis pisaraid mööda põske voolamas. "Millal sa tuled?"
"Homme päeval kell kaks peaksin seal olema," vastas noormees entusiastlikult. "Kas
ootad mind lennujaamas?"
"Muidugi," lausus Elise. "Kui sa lahkusid, jäi mul sulle midagi ütlemata ja ma põlen
soovist sulle juba öelda."
Raul ohkas kergendusega. "Ma teadsin ette, et hakkad sellest rääkima. Homme siis näeme,
palun ära hiljaks jää. Tahan sind juba oma embuses tunda, kullake."
"Sa oled armas. Homme näeme."
Elise lõpetas kõne. Miski tema sees üürgas nagu äratuskell, ta tahtis õnnest karjuda,
röökida, ta soovis kogu maailmale teada anda, et tema elu armastus Raul tuleb homme
tagasi!
Ma oleksin pidanud tema lahkumise päeval talle ütlema, et teda armastan.
Miks ma ei öelnud? Ta oleks pidanud lahkuma teadmisega, et mina tunnen tema suhtes
sama, mida temagi.
Ma olin liiga arg ja üle paisutatud emotsioonidest, mida tema lahkumine endaga kaasa
tõi - sellepärast ma ei suutnudki midagi öelda.
Homsest muutub kõik! Ma ütlen, et armastan teda. Ja me elame õnnelikult elu lõpuni.
Nii...
Homme kell kaks.
Homsest muutub kõik.
//..//Mõne aja pärast astus nende juurde tumedapäine noor naine, kellega Birgit oli
ennist rääkinud. Ta vaatas kaastundlikult Elise ja Rauli ema poole. "Nad leidsid
lennuki. See oli põhja vajunud...ühtegi ellujäänudt pole. Hea vähemalt seegi, et
lennukis oli väga vähe inimesi ja seetõttu pole kaotused suured. Mul on väga kahju teie
kaotuse pärast."
Ja see oli hetk, millele me kõik tahaksime valge rätikuga järele lehvitada, kuna
selline hetk jääb igavesti meie südamesse, mälestustesse ja hinge meid piinama.
See on hetk, mida sooviksime kogu hingest unustada, sest see teeb liiga palju haiget.
Aga me ei suuda unustada, me elame sellega edasi, kui halvasti või hästi...see on
juba meie enda teha...

//..//Elise viskas voodile pikali ning sulges silmad, lootes, et kui need uuesti
avab, siis astub tema elu armastus, ja haarab ta enda embusesse, kus Elise võiks
end turvaliselt tunda.
Veel kord.
Kas või üks kord veel. Ta annaks selle eest kõik.
Süütundest paisunud mõtted.
Ütlemata jäänud sõnad.
Tegemata teod.
Kuid tahes-tahtmata.
Päev pärast homset võib meid muuta teiseks, kes olime eile...




Minu arvamus sellest raamatust : Minu arvates on see tohutult hea raamat. Kaasahaarav, südamlik ning kohutavalt armas raamat. lõpp oli ka totaalselt kurb ning seda lugedes hakkasid mul pisarad iseenesest voolama , kuna raamat oli mind niivõrd kaasa kiskunud, et tundsin end kohati peategelase kehas.